Igavene melanhoolik on tagasi.
Välismaaelu pani iseenda alustalad kah kõikuma, päris hoogsalt kohe, nii et lausa poolteist aastat läks, et tagasi loksuda paikda. Nüüd, kui see jälle käes - ei kurdagi väga. Tegelikult kurdan küll ja palju ja alati, aga mitte niimoodi nagu varem. Kodune on olla jälle enda nahas ja see on palju väärt.
Hilinenud uueaasta lubadus. Ma aktsepteerin, et ma ei saa kõike, mida ma tahan. HUI (vabandust). Seda päeva, millal ma lepin sellega - seda ma ootan juba kaua aega. Aga järsku on nii, et kui midagi väga tahta, siis saab? Ja kui ei saanud, ju siis ei tahtnud piisavalt? Üks kõige hirmsamaid mõtteid, äratundmisi ja arusaamisi, mis mul olnud on, oli see hetk, kui ma mõistsin, et siiamaani ma olen saanud kõik, mis ma olen väga tahtnud. Sealt edasi avanes selline piiritupiiritupiiritu ma ei teagi misasi, täis lubadusi ja valikuid, täis igasuguseid teid ja viise ja otsuseid ja kirgi ja tahtmisi ja janunemist. Janunemist kõige järele, elu järele, vist.
Kuradi laps.
Emotsiooooooniiiid. Igaviku eluline raskus. Väike emolaps ja tahvel Eesti šokolaadi.
Eesti poeedid, ma armastan teid. Täna tuli selline imelik tuju teha asju, mida ma ammu teinud ei ole. Kirjutada ja pildistada ja rohkem lugeda, just eesti keeles lugeda.
Ootan kevadet, rohkem sellel aastal, kui kunagi varem vist. Mulle tundub, et ma eeldan, et kevade lähevad kõik mured koju ja minu elu võtab kergelt helgemaid pöördeid, ning asjad lahendavad iseennast ära. Nojah, eks vaatab, kuidas sellega läheb.
Kurb on see tunne, kui temperament jahtub, tšutt-tšuti haaval, tilgub minema. Räme, aga noh, küll tagasi tuleb. Peab tulema, sest SEE ongi mina ju.
Tere-tere blog (taas) ja haige laps keerab nüüd magama, uni on ju parim ravi, nagu mu ema alati ütles.
M.
Välismaaelu pani iseenda alustalad kah kõikuma, päris hoogsalt kohe, nii et lausa poolteist aastat läks, et tagasi loksuda paikda. Nüüd, kui see jälle käes - ei kurdagi väga. Tegelikult kurdan küll ja palju ja alati, aga mitte niimoodi nagu varem. Kodune on olla jälle enda nahas ja see on palju väärt.
Hilinenud uueaasta lubadus. Ma aktsepteerin, et ma ei saa kõike, mida ma tahan. HUI (vabandust). Seda päeva, millal ma lepin sellega - seda ma ootan juba kaua aega. Aga järsku on nii, et kui midagi väga tahta, siis saab? Ja kui ei saanud, ju siis ei tahtnud piisavalt? Üks kõige hirmsamaid mõtteid, äratundmisi ja arusaamisi, mis mul olnud on, oli see hetk, kui ma mõistsin, et siiamaani ma olen saanud kõik, mis ma olen väga tahtnud. Sealt edasi avanes selline piiritupiiritupiiritu ma ei teagi misasi, täis lubadusi ja valikuid, täis igasuguseid teid ja viise ja otsuseid ja kirgi ja tahtmisi ja janunemist. Janunemist kõige järele, elu järele, vist.
Kuradi laps.
Emotsiooooooniiiid. Igaviku eluline raskus. Väike emolaps ja tahvel Eesti šokolaadi.
Eesti poeedid, ma armastan teid. Täna tuli selline imelik tuju teha asju, mida ma ammu teinud ei ole. Kirjutada ja pildistada ja rohkem lugeda, just eesti keeles lugeda.
Ootan kevadet, rohkem sellel aastal, kui kunagi varem vist. Mulle tundub, et ma eeldan, et kevade lähevad kõik mured koju ja minu elu võtab kergelt helgemaid pöördeid, ning asjad lahendavad iseennast ära. Nojah, eks vaatab, kuidas sellega läheb.
Kurb on see tunne, kui temperament jahtub, tšutt-tšuti haaval, tilgub minema. Räme, aga noh, küll tagasi tuleb. Peab tulema, sest SEE ongi mina ju.
Tere-tere blog (taas) ja haige laps keerab nüüd magama, uni on ju parim ravi, nagu mu ema alati ütles.
M.
No comments:
Post a Comment