the Mighty Boosh.

until the sun comes up

Ega aasta vanemaks ilma peota ei saa. Noh, kui magama ei lähe, siis oled ikka veel eilses - sama loogika. Pidu on selline nagu pidu ikka kui sul on liiga palju vedelikke mida tarbida ning sul on ühe katuse alla pakitud poolakad, inglased, tšehhid, venelased, moldaavlased, sakslased, eestlased, hiinlased, ukrainlased, jee. Pidu nagu pidu ikka ehk siis ülitihke pidu lausa. Korralik padjasõda oli ka, oli ärakaduvaid peol osalejaid, kes siis jälle välja ilmusid, oli nalja, palju tantsu ja hardcore lollimängimist. Hommikul tulin trepist alla ning mind tervitasid hunnik maasvedelevaid mütse(?), mille kõrval oli hunnik reketeid (?). Elutoas oli lihtsalt laga ja köögis 1cm stabiilne kiht mingit jura vaiba peal, täies ulatuses. Naersin põske natukene ja taandusin veel paariks tunniks oma tuppa, siis hakkasin asjalikuks ja lõpuks oli damage-control nullilähedane õnneks: tähendab, saab vaevata veel pidu teha. See on jee, otseloomulikult.

Nüüd on siis kodusolemine. Imelik ja naljakas natukene, aga muidu on ikka minu Tallinn ja käpad püsti. Lumi minu sõber väga ei ole, eriti siis kui viimasel õhtul Londonis sai poistega poe taga ikka õlut joodud ja jalgrattaga sõidetud, nagu vanasti. Vammuseid vaja ei ole, kevad, ühesõnaga. Aga eks ta sulab siin kah ära ja peaasi on ikka ilusaid mõtteid mõelda, siis on kogu aeg tore. Dreams of summer on ikka üleval ja väga päevakohane kogu aeg. Eksamiteks peaks kordama, aga küll ma varsti teen. Laulud peaks pähe ajama, aga küll ma varsti teen seda ka. Kõike peaks tegema, aga aega on selle kiire asjaga. Kõikide asjade huvitavad hargnemised on natukeseks pausile lükatud ja saab nautida seda, et praegune hetk on chill ja kiiret ausalt ei ole. Et natukene käib elu slow-motioni peal ja istud ja on rahulik ja nüüd ja praegu on hea. See on hea, et on Statoil ja on Selver ja on Eesti Kontsert ja Coca-Cola Plaza ja on Tallinn-Tallinn-Tallinn. Küll asjalikuks hakata on aega. See on pluss praegu - aega on. Hämmastav.

Siiski kogu aeg kuskil ajutaga on selline pilt, kus kõik on ühika basseini ääres ja päike on nii soe ja coca on klaaspudelis ja kõik neiud on seal ja noormehed on seal ja eksamid tulevad küll aga kõikidel on jälle aega selle kiire asjaga sest naljakas on kui selline rahvas on kogemata koos juhuse tahtel ning kõikidel on hea et juhuse tahtel nii läks ja suvi on ja kõik on noored ja aega on, hämmastavalt palju on, ja tahtmist on ja jaksu on ja suvi on, ja kõige rohkem ongi tahtmist ja jaksu seda nautida. Ning selle ajutaguse idee (vms) juures on kõige parem see, et varsti ongi nii



M.

seisan keset tuba, vaatan seinale konkreetselt otsa ja arvan et siis tulebki mõni vastus BÄMM

tegelt on siis nii et ega ikka ei tule küll. HAH

Cause all I wanted, was all I could take.


Joni Mitchell + ülesärkamine kell 9 + eriti hall + vihm + ränk uimasus

IRRRRRRRRRELAND! ehk Do the Belfast face!!

8 päeva = laulda ja veel laulda ja siis vahepeal veel ja siis igaksjuhuks veel. Aga nüüd on enamus asju seljataga ning saab muule kah mõelda (kuigi ma ei mõtle muule niikuinii, aga hey)

Torm on ja tuuleiil lippab nii lõbusasti lausa et vihmapilv on pea kohal kiiremini kui on võimalik vihmavarju lahti teha. Seega olin ma koolis täna suure pusaga, katuups vihmavarju asemel
Nädalavahetus oli ja oli Iirimaa ja oli palju nalja ja oli constant drinking nagu ikka peab ja oli kultuuri ja oli nipetnäpet absoluutselt kõike. See nädalavahetus tõestas seda, et veidi švipsis peaga juhtub Iirimaal, Belfastis, oma kirjanduseklassiga iiiiigasugust nalja nii et hoi hoi hoi, läheks tagasi, aga ei saa
Nädalavahetus Iirimaal tõi endaga kaasa lisaks kõigele muule kaosele ja hävingule ka selle et minu kallis voix jäi Belfasti. Homme on muusika kursuse praktika eksam, nii et oleks tore kui keegi üle maa ja vee ta tagasi saadaks, muidu on kergelt täbar, ma arvan

Naljakas on ja imelik on kah ja korraks oli täna jälle olemise olematu raskus. Ja pontshik on, ja see on et ma olen 10 päeva pärast kodus. Ja see on kah et new outlooks, hawhawhaw, tahaks ainult asjade arengule jalaga anda ning näha kiiremini mis saab
ning see on ka et vähem kui kuu aja pärast on kodus kontsert, see sobib mulle ka

IGNORANCE IS BLISS, a load of bullshit, aga tõsi, siiski - ärge elage selle järgi, see on jama

19

hoihoi, vahepeal oli sünnipäev. toas on õhk lillelõhnast paks, mis on nii hea - kodu moodi. kaarte on üle kahe. need, kes loevad, pidasid meeles.
vahepeal sai laulda - kõik oli nii nagu olema pidi, alati saab paremini, aga saan üle sellest.
kevad on. õhk on nii pehme ja nii hea, et ei pea ennast enam riidesse laduma kiht kihi haaval. see et kevad on järsku tekitab veel rohkem selle tunde, et aega ei ole kunagi piisavalt. või siis teine tunne on see, et aega on kõige jaoks maailmapalju ja chill on konstantne. mõnus pendeldamine, aga võibolla ongi hea et vahepeal need kaks asja kokku ei saa, oleks ehk igav.
saatsin ema isa ära täna, olid nädalavahetusel siin, mis on alati meeldiv kui esivanemaid liiga tihti just ei näe. ning tammo ja andres olid brentwoodis, koos Eestimaa saadetisega (jahjahjah noh).
29.02 oli elupikk londonitiir, jalgsi, otseloomulikult. 6 topsi cappucinot oli kah. ja palju mõtteid ja mõtisklusi, väga tihke sisemonoloog käis ühesõnaga. vahepeal oli küll selline tunne et ma ei jõua mitte millelgagi mitte kuhugi (mõtetega mitte suvalises suunas londonis lonkimisega), aga lõpuks jõudsin. kuidagi settis kõik ära ja naljakalt hea oli olla. kõndisin tagasi ühikasse kui ma lõpuks oma peatuses tagasi olin ja laulsin kõva häälega (inimtühjal) tänaval. the marvel of living in London. tositosijees.
Atonement võtab aga aina kurvemaid tiire peale nii et ma loen seda natukene natukese haaval, et oma mingit privaatidülli ei rikuks, siis oleks kahju küll. Starter ja Anneke, Kohuke ja Postimees = HAWHAWHAW
unetunde pole tükk aega tundnud korralikult, oleks aeg, liiga palju laulmist tuleb ning peale selle on unenäod mõnusad, eriti siis kui privaatidüll veel alles on

olemise olematu raskus
M.